Ei saa mitte vaiki olla, 
lauluviisi lõpeta’ – 
vaikimine oleks vale, 
sunniks südant lõhkema. 

On see siis õpitu rakendamine, vargus, lollus või mis iganes iseloomustaks meie hetkelist käsitöö/kunsti maailma olukorda.
Mind on korduvalt solvatud täiesti võõrate inimeste poolt, et miks minusugune üldse mingit loomingut teeb, sest asjad on ju nii koledad. Tean ja tunnen ise ka, et kuigi olen teid nii palju õpetanud, siis asjade välimuse suhtes ma ei suuda ma oma parimate õpilastega enam ammu rinda pista. Scrapbook on paberi-papi maailma vallutanud ja enamus klientuurist ei tunne kvaliteeti pildi järgi. Süüakse ikka silmadega! Ja seetõttu ma ei usu, et peale vikilaste on mul üldse mingit stiili.

Praegu on plahvatanud seeliku teema . Mis on selline mitme otsaga teema. Aga tegelikult haakub kõikidesse teistesse käsitöö teemadesse. Inimene töötab ja leiab ühest asjas selle OMA ja kui asi edeneb leidub teisi, kes ka tahavad. Paljud näiteks siiamaani usuvad, et mina olen mingeid meeletuid rahamägesid saavutanud oma töötubadega. No proovige üks teha ise ja siis vaatame palju peale materjale, sõitu ja aega teile endale rõõmuks jääb 😉 Sama oli ka Mailisega, oioioi kui palju oli teravaid hambaid, kellele ühe asja edu hambusse jäi….tegelikult on see hästi kurb. Tundub, et kritiseerib ikka see, kes ise ei tee või ei oska.

Mina konkreetselt võttes ei saa röökima pista, et ei tohi teha karpi või köidet, sest ma ju ise õpetan. Pigem üritangi ma alati suunata teid leidma just oma stiili asjades ja mitte kopeerima. Ma saan aru, et lihtne on nüüd näiteks Mailise sahtliga laegast teha aga miks sa ei tee seda oma mõõtudega ja omas stiilis, sama on ka klapiga belglane!
Leia OMA!

Pigem ma tahaks just südametunnistusele hetkel koputada. See, et ma ei kuulu gruppidesse ja sõna ei võta koguaeg ei tähenda, et ma ei näe-kuule. Näiteks hämmastas viimase asjana mind üks blogi, kus tüdrukud reklaamivad ennast koolitama ja kui siis vaatame töid on üks asi ühtelt tegijalt teine teiselt ja see siis serveeritakse muidugi sellise hea komplektina kokku.
Tahan anda oma suurima soovituse ja mis on ka üldse minu kogu pika arutluse eesmärk.
(Isegi kui ainult sõbrannadele) Ära hakka õpetama kui sa ei suuda mõelda veel läbi kõiki aspekte, et vältida või parandada õpilase vigu. Ehk kui sinul on piisavalt omal kogemusi teha “sitast saia” siis suudad sa aidata, mitte kuivalt õpetada ära ja asi vask!
Pole minu õigus keelata kedagi edasi õpetamast, sest näiteks köited ei ole ju minu leiutatud tehnikad, pigem on nad nagu igal kunstnikul oma käe järgi arenenud (sellest ka erinevus näiteks teise õpetajaga). Karbi teemal kõik mida ma olen õpetanud puhtalt minu enda välja mõeldud paigutuste ja tehnoloogiatega. Välimus võib ju meenutada midagi aga see kuidas sa selle teed oma iga meistri enda teema.
Olen üritanud nii laiahaardeliselt just juhendada et te oskaks oma mõõteid ja disaini luua.

Ja mis kõige tähtsam, rohkem mõistmist ja sallivust! Inimesed on läinud selles valdkonnas nii ülbeteks, väljendub see siis nahhaalsuses või sulaselges õelutsemises. Võta aega, mõtle läbi oma stiil ja oma toode ja tee seda ja tee seda hästi!
Eks paberi-papi maailmas ma jäängi ainult õpetajaks ja ei leia oma stiili. Mul on minu pesakond, keda mina arendan 🙂