Elus on hetki, kus me ei suuda enam kontrollida seda, mida saatus meile pakub. Olen pikki aastaid teinud tihedalt pere arvelt tööd aga see aeg sai nüüd läbi. Minu pere vajab mind!

Ma tõmban vikipesa nööre nüüd lühemaks aga ei lõpeta töötamist, sest see on hetkel ainuke asi, mis mind veel pinnal hoiab.
Mitu kuud oli jamasi VikiPesa meilides, see sai nüüd korda, kuid selle tõttu on tekkinud tohutu segadus kolme erineva kirjakasti vahel ja kadunud või vastamata meilid on nüüd veel hingele jäänud.
Kelle tellimus on jäänud venima ja seda kindlasti veel soovib, siis kirjutage uuesti, siis tean ma ka, kas võtan selle ikka ette ja lõpetan ära või loobun, sest tänasest ei arvesta ma enam vanu kirju (va need kellega olen saanud juba rääkida).
Kes veel minu käte loomingut soovib, peab arvestama pikema tööajaga. Kindlasti ei tee ma enam kiirtellimusi (ka ühe nädala etteteatamisega).
Näitan hetkel nii Fb kui blogi peal töid ja küsite, et kuidas ma siis saan, kui tööd ei tee!?! Aga enamus neid töid on juba jõuludest saati. Niikuinii ei pane ma kunagi korraga töid nähtavale ja nüüd näitangi vanu töid.
Vikipesa pole kunagi olnud selline kuivalt ametlik firma. Olen inimene nagu teie, oma suure perega. Kodus on kasvamas kolm last, kelle kõrvalt olen tänu fantastilisele abikaasale saanud peaaegu pausideta saanud 7 a järjest tööd teha. Seetõttu julgen ja luban ka endale sellist emotsionaalset käitumist, et siia kirjutan nii isikliku kirja.
Meelega ei ole ma teinud ühelegi kliendile või sõbrale haiget….otsus tööst tugevalt tagasi tõmmata ongi tingitud sellest, et mu pere vajab mind ja kaua ma VikiPesa jälgijaid ootusärevuses hoian.
Seadke oma elus pere ja lähedased, igasugustest hobidest ja töödest ettepoole ja armastage ning hoolige üksteisest!
Varsti hakkab ka meie hoovil paistma päike ja siis saame jälle koos rõõmustada 🙂