Ausus, kohusetunne, piirid…
Viimasel ajal on Eesti käsitöö/kunsti valdkonnas midagi juhtunud ja see pole kahjuks hea. Mõtlesin terve öö, kas ma võtan sõna. Paljud soovitavad, ise kahtlesin, sest oma arust pole ma selles vallas (ennekõige uutele) mitte keegi.
Võite ju öelda, et mis see mind puudutab. Aga see puudutab mind täpselt nii nagu ema hoolib oma laste tervise, heaolu ja turvalisuse pärast!
Alustasin nagu enamus lastega kodus istuvaid emasid Isetegijate foorumis. Juba 11.a tagasi üritasin ma sinna süstida köitmise pisikut. Mitu aastat see ei õnnestunud ja siis tärkas huvi. 2008 toimus esimene köitmise töötuba, siis juba teine ja olengi kümne aastaga korraliku tiiru teinud peale kodumaale. Innustatuna õpilastest, otsustasin välja anda “Köitev köitmine” ja “Raamideta papimaailm”, mis tohutu kiirusega läbi müüdi.
Ütlen avalikult välja: arvan, et kõik see, mis karbi ja köite maastikul toimub on minust alguse saanud! See on ka põhjus, miks ma hetkel tunnen emalikku valu oma õpilaste pärast, kes alatute laimude ja vääriti kohtlemise pärast kannatavad. Minu käe alt on tulnud palju tublisid õpetajaid, sest nõuan oma töötoas rangelt töö puhtust ja materjalide tundmist.
Ma ei kuulu ühtegi karbi või albumi gruppi, sest töid on lausa “valus” vaadata. Iga kord kui ma selles vallas midagi ütlen, hakkavad mingid võõrad laimama mind selles, et “vaadake kui koledad tööd” jne. Olen kogu aega öelnud, ma ei õpeta stiili, õpetan teooriat, stiili leiate ise enda seest! Minu jaoks on tähtsaim materjalide tundmine ja konstrueerimise oskus. Asjad, mis hetkel puuduvad meie turul.
Kus kohast tuleb mõte minna töötuppa selle eesmärgiga, et ise hakata sama asja tootmise või edasiõpetamisega raha teenima? Kuhu jääb vahelt kogemus ja harjutamine? Miks te ei mõtle sellel, et toode oleks tehtud sobilike materjalidega, ja kingisaajale kvaliteetne?
Keegi ei keela õpetada, aga tehke seda siis kui olete täiesti veendunud, et suudate töötoas õpilase “käki” ära parandada. Kes on käinud mu töötoas, siis teab, et ükski töö ei jää poolikuks ning lõpetamata ja alati leiame võimaluse parandada!
Teiseks teemaks on ideede ja stiilide vargus. Eile alustati avalikku laimu erinevates kanalites Ameli vastu, kes on mitu aastat oma edu kasvades aina enam hakanud kokku puutuma konkurentidega, kes arvavad, et sama asja tehes, saavad ka nemad rikkaks ning tuntuks. Asi pole isegi ainult Amelis. Paljud õpetajad ja käsitöölised on samas probleemi ees. Mingi stiil, või toode, mis on enda arendatud võetakse üle.
Mul on palju tuttavaid, kes ei avalikusta oma pilte, sest kardavad vargust. Mõtlen ise ka, et kuigi on üritatud, siis kaugel on ka minu piltide või joonistamisstiili suurem vargus!?
Nii tegijad kui ka tellijad on arvamusel, et iga netis leitava pildi või idee võtmine on lubatud. Korduvalt puutume kokku tellijatega, kes ühe tegija pilti levitades otsivad siis selle rumala või odava tegija. Tegijad, kas te ise ei sooviks eristuda millegi uue ja huvitavaga?
Ja mis kõige tähtsam, alustades kellegi: mustamist, alandamist, laimamist, vaadake, et te ise olete puhtad! Ükski vargus pole vabandatav! Te võite anonüümselt “ristiretke” alustada aga see ei jää anonüümseks.
Hea näide eilsest: tundmatu inimene arvas, et raporteerib kunstnikule tema piltide vargusest ühe tegija poolt. Asi lõppes sellega, et süüdistatav on Eestis AINUKE kes on saanud loa juba 2a tagasi ja suure viha ning nördimusega alustas see sama kunstnik iseseisvalt tegelike varaste otsimist… seega kes iganes see kituja oli, tegi paljutele valusa “karuteene”
Ma soovisin kunagi, et karbi-köite maailm oleks tavategijatele kättesaadav ja kõik naudiks seda, mida ma ka armastasin. Nüüd olen ma lihtsalt kurb. Palun hinnake iseennast ja hinnake ka klienti! Pakkuge midagi oma ja kordumatut ja tehke seda kvaliteediga, mille järgi soovite olla tuntud 🙂
