Avastasin, et mida suuremaks me kasvame või siis täiskasvanumaks…ei pane me enam tähele neid väikeseid asju enda ümber nagu lapsed seda teevad, millal te ise viimati leitsite lepatriinu ja seda siblimas sõrme otsas vaatasite, või kui äge oli jälgida tigu roomamas…..
Minu lapsed näitasid täna lepatriinut ja mulle meenus, et ma pole ammu juba seda väikest elukat näinud. See aga hakkas mind piinama ja mu päev möödus eile puhtalt lepatriinude tähe all 😀
Ega ma siis ühe asjaga piirdunud…
Lõuendil maal/kell, suuruses 40x50cm, akrüül
Ja nagu öeldud juba siis tegin kohe teise asja veel 😀
Väga tugevast ja heast puuvillastest kangast tugev poekott. Väga mahukas 🙂 Suurus 30x35x10cm
Poekott ootab veel omanikku 😉
Teinekord heitke kuskile murule kõhuli ja vaadake sinna sisse, hämmastav kui palju meile märkamatut ja ilusat seal on 😀
#1 by Käthlin on 18. aug. 2010 - 16:02
Maali roheline toon toob sooja tunde sisse. Ja lepatriinud selle rohelise taustal on nunnud.
Mis puudutab kõhuli muru sisse viskamist, siis mul esimese hooga meenusid puugid 🙂 (ilmselt on siin oma mõju sellel, et kahel tuttaval kahe viimase päeva jooksul puuk avastatud)
#2 by viki on 18. aug. 2010 - 16:08
vot näed millele mee mõtleme, lapsed on muretumad..ei roni puu otsas sest määrime riided jne
#3 by Käthlin on 19. aug. 2010 - 09:15
no täpselt, või kukume alla jne … 🙂