Seinamaal ehk üllatus pojale :D

Kui meie hakkasime maja ehitama, siis oli kohe plaanin, et lastele saab 2 magamistuba, et siis kui tuleb kolmas laps, siis samasoolised lähevad kokku. Üks tuba pojale ja teine siis tütrele. Kuna alguses oli ikka pikalt kastimajandus elamises suur ja tütar liiga väike, siis sai lapsed ikka pojale mõeldud väiksemasse magamistuppa kokku pandud…ja kui asjalood olid nii kaugel, et kolida, olid ahvikesed toa parajalt ära rikkunud juba, tegime otsuse, et väike iluremont kui poja kooli läheb. Aga elu ei lähe tihti nii nagu soovime….remont lükkus terve aasta ja nüüd kui ootamas on 2 klass, siis pidasime plaani see ikka lõpuks ära teha. Kuna laps käib iga aasta augusti alguses vanaema juures puhkamas, siis pidasime juba mitu kuud kavalat plaani, et teeme üllatus remondi, et kui ta naaseb on ta saanud lõpuks OMA TOA 🙂

Minul oli kindel visioon toa suhtes, kuid see kõik nulliti. Minu idee: selline heledam türkiisisinise tooni seinad (sest tuba on väike ja pimedama poolne) ja seinale suur stencili stiilis otse vastu lendav reisilennuk, mille tiivaulatus oleks olnud seinast-seina ehk siis u 2 m ulatusega. Esiteks hakkas ema ütlema, et aga talle meeldivad rongid rohkem kui lennukid (poiss on väga suur selliste suurte masinate fänn, lennukid, rongid, jne). Kavalalt küsisime:” Kevin, kumb sulle rohkem meeldib, lennuk või rong?” ja mis te siis arvate, nagu emme kiuste oli see suurem lemmik RONG 😉

Kui siis hakkasime värvile mõtlema, siis ütles, issi, et aga poiss juba enne palus, et kui kunagi värvitakse seinu, siis peab see värv olema ROHELINE.

Ootamatult tuli varem poja puhkus, seega läks megakiireks:

• 1-2 päev, issi tassis emme käsitöölao sealt toast välja ja hakkas pahteldama auke ja pragusid
• 3-4 päev lõpetas pahteldamise ja väikesed värviparandused said tehtud
• 5 päev (ehk siis eile neljapäeval) tuli seinavärv ja tuba sai oma kaks vajalikku kihti …
• 6 päev (täna)…minu etteaste.

Nii pildist siis lähemalt. Kuna poisi suurim kiindumus on vedurid, eriti vanemad, siis oli loogiline, et teeme sellise. Kuna minu idee oli hästi suur maalida, siis oli kohe mõttes nagu lennukiga, et stencili tüüpi pilt. Kuna siis elus on paar asja mida ma üldse ei oska maalida, siis üks neist on tehnika asjad ja seepärast organiseeris mees projektori, et siis saab julgelt keerukama pildi teha 🙂

Hakkasin siis maalima, mees ei tahtnud, et ma mustaga teen seega on selline tumelillakas-pruunikas ja plaanisin ka natukene teisi toone nö varjutuseks. Minul oli mõtteis maast laeni ja seinast seina suuuuuur rong, mis nagu kihutaks tuppa, aga siis selgus, et projektor ei võimalda suuremat pilti ja tüki haaval oleks pilt nihkes olnud 🙁 Tegin siis nii suureks kui sain ja hakkasin maalima 🙂

Ma jõudsin korduvalt ennast siniseks vihastada, sest lapsed (1 aastane ja 4 aastane) jooksid vasta lauda, mis tõttu projektor nihutas fookust ja pilt läks nihkesse, suure vaevaga sain mitu korda tagasi …enamvähem…  Ja siis….ja siiiiis läks läpakas sedasi pausile, et tagasi tulles ei saanud enam pilti paikka….mõtlesin, et vannun ennast siniseks. Kahjuks jäi ikka pilt nihkesse ja improviseerisin edasi nö ühenduse, et lööbakas ei jääks. Kuna värv oli suhteliselt paks, siis teadsin kohe et ma ei saa sirget ja ühtlast joont ja tegin nö vaba käega, hästi karvane ja ebaühtlane joon. Siis lisasin auruks ja varjutuseks musta ning valget kandilise svammiga, et veelgi rõhutada sellist rohmakat joont.

No ma ei tea mida teie arvate, mina ise jäin kvaliteediga u 80% ainult rahule, aga samas tuppa astudes on mulje hea ja see kohe karjub “Kevini tuba” 🙂 seega vast tegime õige otsuse.
Kui poja siis naaseb, teen ma kindlasti pilti tema ilmest, kui astub tuppa ja näeb oma uut pesa….mõtlesin filmimisele ka, aga ta ei ole sedatüüpi reageerija kes (Ameerika koduvideote tüüpi) “omiiigoood” karjudes lakke kargaks 😉
Jäänud on kõva asjade kolimine….

Jääme ootama 🙂