Ei saa mitte vaiki olla,
lauluviisi lõpeta’ –
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema.
On see siis õpitu rakendamine, vargus, lollus või mis iganes iseloomustaks meie hetkelist käsitöö/kunsti maailma olukorda.
Mind on korduvalt solvatud täiesti võõrate inimeste poolt, et miks minusugune üldse mingit loomingut teeb, sest asjad on ju nii koledad. Tean ja tunnen ise ka, et kuigi olen teid nii palju õpetanud, siis asjade välimuse suhtes ma ei suuda ma oma parimate õpilastega enam ammu rinda pista. Scrapbook on paberi-papi maailma vallutanud ja enamus klientuurist ei tunne kvaliteeti pildi järgi. Süüakse ikka silmadega! Ja seetõttu ma ei usu, et peale vikilaste on mul üldse mingit stiili.
Praegu on plahvatanud seeliku teema . Mis on selline mitme otsaga teema. Aga tegelikult haakub kõikidesse teistesse käsitöö teemadesse. Inimene töötab ja leiab ühest asjas selle OMA ja kui asi edeneb leidub teisi, kes ka tahavad. Paljud näiteks siiamaani usuvad, et mina olen mingeid meeletuid rahamägesid saavutanud oma töötubadega. No proovige üks teha ise ja siis vaatame palju peale materjale, sõitu ja aega teile endale rõõmuks jääb 😉 Sama oli ka Mailisega, oioioi kui palju oli teravaid hambaid, kellele ühe asja edu hambusse jäi….tegelikult on see hästi kurb. Tundub, et kritiseerib ikka see, kes ise ei tee või ei oska.
Mina konkreetselt võttes ei saa röökima pista, et ei tohi teha karpi või köidet, sest ma ju ise õpetan. Pigem üritangi ma alati suunata teid leidma just oma stiili asjades ja mitte kopeerima. Ma saan aru, et lihtne on nüüd näiteks Mailise sahtliga laegast teha aga miks sa ei tee seda oma mõõtudega ja omas stiilis, sama on ka klapiga belglane!
Leia OMA!
Pigem ma tahaks just südametunnistusele hetkel koputada. See, et ma ei kuulu gruppidesse ja sõna ei võta koguaeg ei tähenda, et ma ei näe-kuule. Näiteks hämmastas viimase asjana mind üks blogi, kus tüdrukud reklaamivad ennast koolitama ja kui siis vaatame töid on üks asi ühtelt tegijalt teine teiselt ja see siis serveeritakse muidugi sellise hea komplektina kokku.
Tahan anda oma suurima soovituse ja mis on ka üldse minu kogu pika arutluse eesmärk.
(Isegi kui ainult sõbrannadele) Ära hakka õpetama kui sa ei suuda mõelda veel läbi kõiki aspekte, et vältida või parandada õpilase vigu. Ehk kui sinul on piisavalt omal kogemusi teha “sitast saia” siis suudad sa aidata, mitte kuivalt õpetada ära ja asi vask!
Pole minu õigus keelata kedagi edasi õpetamast, sest näiteks köited ei ole ju minu leiutatud tehnikad, pigem on nad nagu igal kunstnikul oma käe järgi arenenud (sellest ka erinevus näiteks teise õpetajaga). Karbi teemal kõik mida ma olen õpetanud puhtalt minu enda välja mõeldud paigutuste ja tehnoloogiatega. Välimus võib ju meenutada midagi aga see kuidas sa selle teed oma iga meistri enda teema.
Olen üritanud nii laiahaardeliselt just juhendada et te oskaks oma mõõteid ja disaini luua.
Ja mis kõige tähtsam, rohkem mõistmist ja sallivust! Inimesed on läinud selles valdkonnas nii ülbeteks, väljendub see siis nahhaalsuses või sulaselges õelutsemises. Võta aega, mõtle läbi oma stiil ja oma toode ja tee seda ja tee seda hästi!
Eks paberi-papi maailmas ma jäängi ainult õpetajaks ja ei leia oma stiili. Mul on minu pesakond, keda mina arendan 🙂
#1 by Heili on 13. aug. 2014 - 14:42
See on uskumatu, et inimesed ei oska lihtsalt kellegi loodud ilu (ja nähtud vaeva ) nautida ja imetleda…..ainult üks ku****ma õelus 🙁
Aga selle õpetamise koha pealt on küll üleüldine turu solkimine praegu igas valdkonnas….igaüks, kes on natuke midagi teinud, tahab kohe koolitust teha ja selle eest hästi ruttu ratsarikkaks saada…..ei tea, kuidas inimestele selgeks teha seda, et isegi kui sul on väga head oskused millegi loomiseks, siis ei pruugi sinus üldse olla koolitajaomadusi ja sa lihtsalt ei oska oma teadmisi ja oskusi jagada…aga oskad ise superhästi teha 🙂 Au sinule, Viki, et oskad kasutada oma teadmisi ja oskusi ning õpetada neid õpilaste seisukohast lähtudes, et oleks arusaadav…see on tõesti tehnika õpetamine ja see on ainuvõimalik viis millegi õppimiseks. Olles ise just mitte kõige teravam pliiats pinalis :), siis mõningatel koolitustel ongi väga raske millestki aru saada, sest koolitaja ei oska seletada lahti tehnikat, õpetab täpselt seda mida ise kuskilt koolituselt õppinud ja mis peamine – ei oska jagada oma tähelepanu paljude õppijate vahel, kelle kõigil mustmiljon küsimust ja arusaamatust 🙂 Ka koolitamine nõuab kogemust selles vallas ja palju erinevaid omadusi, ei piisa lihtsalt mõningasest oskusest….samas on tore, et on olemas väga palju hobikäsitöölisi, kes jagavad lahkelt nõu ja nö esmast juhendamist mingite tehnikate harjutamisel, mille puhul tõenäoliselt kasvab “isu” ja jõuad lõpuks ka kogenud koolitaja juurde.
Las koerad hauguvad, karavan liigub edasi….
#2 by Murtud Süda on 13. aug. 2014 - 14:55
Ka mina olen läbi viinud erinevaid õppepäevi. Just nimelt õppepäevi, mitte koolitusi. Ma ei pea ennast oskajaks, vaid lihtsalt hobikorras tegijaks, kes on hea meelega nõus oma juba saavutatud oskusi teistega jagama. Taoliseid õppepäevi ei saa iial läbi viia teenimise eesmärgil. Pigem on see rõõmu jagamine. Mina tunnen sellest tegevusest rõõmu ja naudingut ja kui suudan kellegisse veel samasuguse rõõmu, soovi ja tahte süstida, siis see ongi suurim tasu tehtu eest. Vikil on õigus – see on suur kulu õpetajale-koolitajale. Rikkaks ei saa sellega kaugeltki mitte. Ja ma ei usu, et keegi meie käsitöölistest on ise “jalgratta leiutanud”, mida nüüd teistele “müüb”. Ikka on need kelleltki teiselt saadud oskused-teadmised, mida edasi kanname. See kõik kokku võiks kuuluda ühise nimetaja “Pärimuskultuur” alla. Kahju, et käsitöö tegijad nõnda tülli pööravad, aga eks igas valge lamba karjas on üks must 😀
#3 by viki on 14. aug. 2014 - 23:05
Lugesin täna näiteks selle seelikuartikli täiesti läbi, kurb oli lugeda fb-s seda teemelahkamist, mis pooliku artikli peale nii õelaks ja vaenulikuks muutus 🙁
#4 by ema on 15. aug. 2014 - 17:15
koolitamiste juures on mainimata veel mõned hetked.
1. pere -lapsed ja pere tegemised
2.materjalide varumine ja selle tassimine. Arvestamine, et kõikidele jagub. Vahel peale koolitust mõnegi materjaliga pole enam midagi teha (lõigatud tükk keskelt, kortsus,määrdunud)
3. peale pikka koolitust on koolitaja väsinud, aga pere ootab ning koolitaja istub autorooli olenemata ilmast ning kimab oma pere juurde, et jõuaks tibudele head ööd musi ja lugeda mõni tore unejutt.
Miks inimene seda teeb? Suurim varandus ei ole raha vaid inimesed kellega koolitaja oma oskusi jagas. Mis puudutab kaunistamist, siis igaühel on oma maitse ja selle järgi tulebki kaunistada. Ega käsitöö ei ole kartulinoppimine – maast üles korvi jakeldrisse